Reis Taisse Mai 2016: Isegi keedetud vähist on rohkem kahju by Riikka

Sai eile käidud nelja saare tripil, kuigi ei olnud 100% kindel, et see ikkagi toimub. Äratus oli kell 6:50 peale tormist ööd. Äike möllas iga sekundi tagant, rohkem valgusmängu kui müristamist- haukuv koer ei pidavat ka hammustama nagu öeldakse.
Vihma sadas samuti nagu Eestis suvel iga nädal korra, võiks tegelikult öelda, et isegi lahjem oli. Eeldan, et seda siin siiski ei nimetata massooni vihmaks.

Hommikune reis sai võetud just selleks, et ehk on õhk veidi kargem ja jahedam, no veidi oligi.
Kuigi tänu pilves taevale ei saanud selliseid piltpostkaardi fotosid, nagu kõik teavad Tai kohta, siis iseenesest oli tripp väga lahe. Sõidukiks oli suur kiirpaat. Kõik, nooremapoolsed, istusime paadi ninas lageda taeva all. Paadi boss, Susanna oli vist ta nimi, hoiatas, et ninas raputab korralikult, aga see oligi üks osa elamusest. Vanemad, enamus Saksa ja Vene daamid kupatas paadi boss aga paadis kinnise katuse all, turvalisem vist. Ma küll ei tea, kuidas nad seal hakkama said, sest diisli hais oli ikka suhteliselt võimas. Vahepeal üritasid paar Saksa daamet pausi ajal ka paadi ninna istuda, aga enne sõitu karjus paadi boss nad tagasi sisse :) Jumal tänatud, sest nende kõvahäälset jutuvada ei oleks küll suutnud kaua taluda.

Virbi näitas küll kiiruseks 40 miili tunnis, aga tunde järgi ütleks küll rohkem, mis võis olla ka petlik, kuna lained olid kohati suured ja paadike hüppas pidevalt õhku, Tivoli jeiiii :D

Me võtsime esimeseks tripiks PhiPhi erinevad saared. Üle 8h seilasime ja uurisime saari, mõned tunnid olid ettenähtud ka saartel seiklemiseks.
Lõunasöök oli tripi korraldaja poolt väga armsal saarel. Söök küll midagi erilist ei olnud, aga halb ka mitte. Kõhu sai täis. Paneeritud vaagna juures oli lootus, et pakutakse ikkagi kalmaarirõngaid ja muid mereelukaid, kuna ikkagi kalastussaar. Aga sööma hakates oli tüng suur: see, mis meenutas krabiliha oli tegelikult porgand ja kalmaarirõngaks tegelikult sibularõngas.

Lõunasöögisaar

Enne lõunat oli meil peatus, et uurida ahve ja kalu. Ärge laske end eksitada seebivahuveest, vaadake puid, seal sitsivad ahvikesed :)

Snorgeldamise pildid ja video üritan mõni teine kord lisada. Blogi jaoks on vaja ikka kõvasti monteerida ja lühendada asja.

Ühel nõmedal hetkel, kui oli ees 25 minutiline retk kolmandale saarele, tuli päike välja. Ega seal hüpleval paadil ei olnud enam võimalik päikesekaitsekreemi ju peale panna. Tänu rashguardidele meenutame me keedetud vähke vaid näost ja kintsudelt. Kui tahad teada, millised me välja näeme, osta vähk ja keeda ära, kompromiteerivaid pilte endast ei jaga :D
Enne paadisõitu sai fotograafiga pilt tehtud. Samuti nagu Türgis Delfinaariumis, aga seal anti lihtsalt ümbrikus pilt ja kui ma õigesti mäletan, maksis see 20€ ringis. Eilne pilt, mis peale sõitu anti oli aga raamitud kenasti ja maksis 200 bahti, mis siis on prostalt arvutades u 5€.

Õhtul tagasi olles, veidi kreemitades [loe: mõnuga tohutult kreemitades] ja puhates, läks kõht tühjaks. Läksime taas ranna baari, kus on head toidud ja seni ka hea teenindus. Ilmselt on seal vaid 1 äge teenindaja, see kord teda kahjuks ei olnud. Olen tähele pannud seda, et kui seal on üks korpulentne keskealine mees tööl (ei ole vormirõivais) siis on teenindus alla arvestuse. Aga ega ei taha jah rõõmsalt tööd teha, kui mingi mossis ja torssis näoga meesterahvas ringi patserdab. No HALLOOO, Tere oleks ikka viisakas öelda, mitte lihtsalt visata menüü lauale ja minema minna. See oli teine kord, kus me maksime seal täpselt esitatud arve, NO TIP. Eelmisel tipivabal korral oli ka see mossitamisekunn tööl.
Aaaaa kui menüüs on Heineken 180 bahti, siis arvel oli hinnaks 190 bahti, pm kirjutati arvele juurde, see oli esimest korda. Järgmine kord läheme sinna sööma, vaid siis kui see pisike rõõmsameelne naine tööl on, temale ei ole kahju ka tippi jätta.

Tipist veel. Eile panime tähele, et mitte keegi ei andnud autojuhile tippi, kes meid sadamasse ja tagasi hotellidesse sõidutas. Heigo pistis autojuhile 20 bahti pihku hottelli jõudes ja mehe nägu lõi särama, nagu see oleks mega suur summa tema jaoks.
Kui Eestis restoranis paar euri tippi jätta siis vaadatakse järgi näoga, enneminioleksvõinudmittejätta, aga siin ollakse 20, 40, 50 bahti üle üliõnnelikud.

Peale õhtusööki sai käidud pimedas rannas ka laineid vaatamas.

Ning ainuke viis, kuidas ma olen nõus elevante vaatama minema on allpool, mingeid elevandishõud ja elevandisõitu ei plaani, neid niigi piinatakse siin turistide meeleheaks.